Eesti on tundunud väljastvaatajale maksupoliitika osas küllaltki sümpaatne. Eeskätt muidugi selle tõttu, et ühe vähese riigina ei ole meil traditsioonilist ettevõtte tulumaksu. See teeb meie ettevõtluskeskkonna huvipakkuvaks ja ahvatlevaks.

 

Eesti ettevõtjatel on meie maksupoliitikast aga kindlasti veidi teine lähenemisnurk. Muidugi on hea, kui sinu kasumit ei maksustata, kuid kaudsete maksude kaudu on ettevõtja olukord tihti keeruliseks ja komplitseerituks muudetud. Puuduvad maksuerisused, mis aitaksid näiteks alustavat ettevõtjat, puuduvad erivajadustega töötajatele töökohtade loomiseks suunatud soodustused. Puudub ka lihtlabane võimalus ilma erisoodustusmaksuta näiteks oma töötajaid harida, ja mis peatähtis - nende tervise eest hoolt kanda. On avalik saladus, et sellisteks puhkudeks kaubeldakse tervise- ja sportimisteenuseid pakkuvatelt ettevõtetelt arve peale selgituseks „seminari korraldamine" või „koolituse läbiviimine". Vajadusel on hea ülemus nõus ka produtseerima näidiskoolituse õppekava, mida vajadusel maksuametnikule esitada - tõestamaks ürituse üllast ja „maksuvaba" eesmärki. Ikka selleks, et mõistliku hinnaga oma töötajate eest hoolitseda. Eesmärk on ju võimaldada inimestel kauem püsida täisväärtuslike töötegijatena - maksumaksjatena. Miks mitte ei võiks tööandja kompenseerida kas osaliselt või isegi täies mahus näiteks spordi- ja/ või terviseskuse piletid. Mõelgem loogiliselt ka sellest aspektist, et tervisespordiga tegeledes ennetame me paljuski haigusi, mida hiljem kas ravida või veelgi hullem läbi töövõimetuse kinni tuleb maksta. Usutavasti ei ole selliste teenuste maksustamisest laekuv summa ligilähedaseltki võrreldav nende kuludega, mida tuleb riigil ja meil kõigil kanda hiljem.

 

Loodetavasti meie uus ja äärmiselt sportlik valitsus mõistab ettevõtja muret tuleviku töötegijate pärast ja me saame peatselt kuulda mõnest lohutavast maksupoliitilisest muutusest.